Müncheni julgeolekukonverentsil osalenud ekspresident Kersti Kaljulaid leiab, et USA uuele administratsioonile on selgeks saanud vana Euroopa ja endise idabloki erinev suhtumine kaitsekulutustesse ning Eesti rekordpanust on teisel pool Atlandit juba ka märgatud.
“Meie sõnum oma Euroopa liitlastele peab olema see: kui te tahate ameeriklasi pikalt saata, sest nad on nii ebatraditsioonilised, veidrad ja ohtlikud, siis tehke nii, et teil – meil – oleks see võime. Võime ja võimalus. Ja kui USA näeb, et Europe means business, siis suhtumine muutub. Aga ainult rääkima, sorry, teid tõesti laua taha ei kutsuta. Tehtagu järeldused ja mindagu tegudele, freeriding ei toimu ainult USA, vaid ka Poola, Baltikumi ja Põhjala arvelt,” kirjutas Kaljulaid sotsiaalmeedias.
“Nagu ikka, on Müncheni julgeolekukonverentsil selline tunne, et näed lähedalt midagi saatuslikku. Minu kaheksal korral ei ole kunagi tundunud, et maailm on üks tore paik ja läheb ainult turvalisemaks. Arusaadav – Müncheni konverentsi ainus eesmärk läbi ajaloo on selle pikaajalise juhi Wolfgang Ischingeri sõnul olnud see, kuidas venelased eemale hoida. Tema hinnangul ollakse selles protsessis ka õnnestunud – täna on venelastel võim tõepoolest väiksema territooriumi üle kui konverentsi algusaegadel,” märkis Kaljulaid enda postituses.
Tema sõnul võib eestlastel olla sakslastest erinev vaade sellele, kui edukalt Müncheni eesmärke ikkagi täideti need 50 aastat, mis Eestil kulus okupatsioonist vabanemiseks, ja kas tõesti on Münchenis ikka üldse südant valutatud selle pärast, mis jääb Saksa piiridest itta.
“Aga kindel on, et just Münchenis tuleb iga uus Ameerika administratsioon näitama, mis on nende arusaam suhtlusest Euroopa liitlastega,” tõdes Kaljulaid. “Siin ei ole suurt vahet Trumpi esimese ja teise ametiaja algusega – kohal on asepresident, kes varmasti kohtub ja suhtleb, kõlavad sõnumid, mis tekitavad kokkutulnutes pidevaid sinusoidseid meeleolumuutusi. Kahjuks on kaheksa aasta taguse ajaga võrreldes üldine olukord nii palju hapram, et paljud remargid süvendavad üldist julgeolekupoliitilist masendust veelgi. Nendes, kelle ülesanne ongi masenduda ja sellest avalikult kõvasti teada anda.”
USA asepresidendi J.D. Vance’i sõnavõtt oli Kaljulaidi sõnul miski, mis rikkus selgelt siinset poliitilist kultuuri, sest kui sakslased ise ei tahtnud Münchenis valimistest rääkida, siis neid sellest siiski ei säästetud.
“Filosoofiliselt võib ju arutada, et kui meil on ühised demokraatlikud väärtused, muuhulgas sõnavabadus, siis kuidas me päriselus siiski mõnevõrra erinevalt piiritleme seda, mis sobib või ei sobi. Praktiliselt ei ole lihtsalt liiga tore, kui TikToki asemel, mille kaudu sekkuti Rumeenia valimistesse, tehakse seda nüüd Müncheni kõnepuldist USA asepresidendi suu läbi. Või samal ajal X-is Elon Muski poolt,” kritiseeris Kaljulaid.
“Ma ei vaidlusta asepresidendi õigust sel teemal arutada ja näiteks Davosis, kus räägitaksegi sellest, kuidas majandus maailmakorda mõjutab, oleks see arutelu olnud igati arusaadav. Millist komberuumi me siis ikkagi kaitsta proovime, kui need arusaamad on demokraatiatel erinevad? Kuidas peavad sotsiaalmeedia- või AI-ettevõtted aru saama, mida neilt üldse oodatakse?” küsis Kaljulaid retooriliselt. “Aga Müncheni põhiküsimusega – how to keep the Russians out – selles kõnes ei tegeletud. Kahtlemata tahaksid paljud J.D. Vance’iga vaielda tema kõne sisulise osa üle ka, aga šokeeriv oli siiski pigem see, et põhiküsimusega ei tegeletud.”
Seda ei saa Kaljulaidi sõnul siiski öelda kõigi ülejäänud kohale tulnud vabariiklaste kohta. Nii näiteks esitati edasiviivaid lahendusi alates senaator Lindsey Grahamist kuni Keith Kelloggini, Trumpi erisaadikuni Ukraina asjus. Sekka aga meenutati selgelt, et eurooplased pole võimelised neis lahendustes täiskasvanu rolli võtma, sest neil lihtsalt pole selleks jõudu.
“Mis on muidugi tõsi,” nõustus Kaljulaid. “Jätkuvalt on vastik kuulata, kuidas meie siin idas ei saa aru, kui raske on kaitsele kulutada 3 või 4 protsenti SKT-st. Saame küll, me juba kulutame ja juba valutame kogu ühiskonnana selle pärast. Kui õiglane siis on, et hulk Euroopa väiksemaid ja osalt mitte kõige jõukamaid kulutavad nii et luu paistab, aga kaugemal asuvad jõukamad ja suured peavad seda normaalseks, sest “teil ju ongi ohutaju suurem”?”
“Nii nagu ka Trumpi esimesel ametiajal: mis saab meil selle vastu olla, kui neile seal Lääne-Euroopas keegi suurema mõjujõuga liitlastest tõe välja ütleb?” tõdes Kaljulaid. “Tegelikult ei ole kole mitte see, et ameeriklased eurooplastele nende suutmatusest räägivad, vaid see, et ilmselt meie ka ei usu, et Euroopa liitlased päriselt jalad kõhu alt välja võtavad. Nad on seda lubanud igal aastal; mida hullem seis, seda kõlavamalt. Eks midagi tehakse ka, aga mida selgemini seletada, et vähe ja hilja, seda parem meile.”
“Sest: kas me kuulsime prantslasi või sakslasi lubamas Münchenis konkreetselt, arvude ja tähtaegadega, teha midagi sellist nagu tehti koroonaajal? Prantslased on oma sõnul kolme aastaga pannud Ukraina aitamisse 5 miljardit, aga koroonakriisis välja kirjutatud tšekk oli… 100 miljardi kanti,” meenutas Kaljulaid ja lisas, et selline ongi Euroopa reaalsus. “Sellest otsekohene rääkimine ei meeldi, aga ei tegelikult ei šokeeri ka. Ei olnud teab kui mõistlik kõige suuremas kõnes anda seda võimalust neile, kellele meeldib šokeeruda sõnadest, mitte tõsiasjadest. Loomulikult on jube vaadata, kuidas ameeriklaste ja ukrainlaste vahel tunduvad olevat päriselt suhted, mida ei saa usaldavateks pidada. Zelenskõi kõnes oli veidi sellist sildade põletamist.”
Siiski leidis Kaljulaid, et Läänemere kaldal pole paanikaks põhjust. Nimelt on USA juba üles leidnud tabeli, kus Poola ja Eesti on kaitsekulude tasemelt USA-st ees ning kaitseminister Hegseth käis seda Varssavis ka ütlemas.
“Meil on võimalik ameerika liitlastele selgelt näidata, mida oleme teinud ja selliseid liitlasi hätta ei jäeta. Kindlasti aitab Trumpi esimesel valitsemisajal õpitud kogemus, et õige nurga leidmisel on selle seltskonnaga suhteliselt kerge jutule saada, samas kui traditsioonilise diplomaatia võtmed tingimata uksi ei ava,” nentis Kaljulaid.
“Kindral Kelloggi ja teiste Münchenis öeldu ja kaheksa aasta tagune kogemus kinnitavad, et veidral kombel ja paljusid analüütikuid minestama panevate sõnavõttude saatel tehakse siiski meiegi jaoks vajalikke samme, isegi kui aeg-ajalt on päris hirmus. Eestil olid ka Trumpi eelmise administratsiooniga head, kõrgetasemelised suhted. Käis ju asepresident Eestiski ja minulgi kogunes kohtumisi presidendiga nelja aastaga üksjagu,” meenutas Kaljulaid.
Allikas: BNS via Buller Meedia | Pilt: Shutterstock