Eesti valmistub 2026. aasta sügisel valima uut presidenti.
Kuigi Vabariigi President esindab kogu Eesti rahvast, ei saa Eesti kodanik presidendivalimistel ise hääletada. Otsus tehakse esmalt Riigikogus ning kui seal kokkulepet ei sünni, liigub valimine valimiskogusse.
See on täiesti seaduslik ja põhiseadusega ette nähtud demokraatlik protsess. Ometi tekib iga viie aasta järel sama küsimus: kui president peab olema kogu rahva president, siis miks jääb rahvas tema valimisest sisuliselt kõrvale?
- aasta presidendivalimised muudavad selle küsimuse taas eriti aktuaalseks.
Alar Karis teiseks ametiajaks ei kandideeri
Üks oluline küsimus sai suve alguses vastuse, kui praegune president Alar Karis teatas, et ei kandideeri teiseks ametiajaks.
See muutis valimiste seisu märgatavalt. Veel mais tehtud Norstati küsitluses oli Karis ülekaalukalt populaarseim võimalik presidendikandidaat. 39,1% vastanutest soovis näha järgmise presidendina just Karist ning tema jätkamist teisel ametiajal toetas 67% küsitletutest.
Järgmised nimed jäid kaugele maha: Mart Helme sai 10%, Marina Kaljurand 6,7%, Kersti Kaljulaid 5,1% ning Ülle Madise 3,3% toetust.
Karise loobumise järel algas aga sisuliselt uus võistlus.
Kes võiks saada järgmiseks presidendiks?
- aasta suvel on avalikkusest läbi käinud terve rida nimesid.
Kõige konkreetsemalt on oma kandidaadi välja käinud EKRE, kes toetab Mart Helmet. Samal ajal on üheks keskseks võimalikuks kompromisskandidaadiks kujunenud õiguskantsler Ülle Madise.
Madise nime pakkusid välja sotsiaaldemokraadid ning tema võimalikule kandidatuurile on toetust väljendanud ka Reformierakond ja Eesti 200. Isamaa ja Keskerakond ei ole aga seni andnud talle ühemõttelist toetust.
Madise ise pole pikalt soovinud ennast aktiivse kandidaadina esitleda. Ta on rõhutanud, et ei taotle presidendiametit, kuid on valmis vajadusel kandideerimist kaaluma.
Lisaks on avalikkuses võimalike kandidaatidena esile kerkinud näiteks endine kaitseväelane Riho Ühtegi, pianist ja ettevõtja Indrek Laul ning mitmed teised ühiskonnategelased.
Just siin tuleb nähtavale Eesti presidendivalimiste üks kummalisemaid omadusi: avalikkus võib veel mõned nädalad enne valimisi teadmatuses olla, kelle vahel tegelik valik üldse toimub.
Kuidas Eesti president tegelikult valitakse?
Presidendivalimised algavad 2. septembril Riigikogus.
Kandidaadi ülesseadmiseks on vaja vähemalt 21 Riigikogu liikme toetust. Presidendi valimiseks on aga vaja vähemalt 68 saadiku häält ehk kahekolmandikulist enamust.
See tähendab, et ükski suurem erakond ei saa presidenti üksinda valida. Paratamatult tuleb teha koostööd poliitiliste konkurentidega.
Kui esimeses voorus keegi vajalikku toetust ei saa, toimub järgmisel päeval teine hääletusvoor. Vajadusel järgneb kolmas voor.
Kui ka Riigikogu presidenti valida ei suuda, liigub otsustamine valimiskogusse, kuhu kuuluvad Riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste esindajad.
Süsteemi mõte on iseenesest arusaadav: Eesti president peaks olema erakondadeülene riigipea, mistõttu peab tema taga olema võimalikult lai poliitiline toetus.
Kas selline süsteem on demokraatlik?
Jah, Eesti presidendi valimise süsteem on demokraatlik.
Presidenti valivad inimesed, kes ise on saanud mandaadi demokraatlikel valimistel – Riigikogu liikmed ja vajadusel kohalike omavalitsuste esindajad.
Seda nimetatakse kaudseks demokraatiaks.
Seega pole õige väita, et Eesti president määratakse ametisse ebademokraatlikult.
Kuid hoopis teine küsimus on see, kui hästi tunnetab kodanik selles protsessis enda esindatust.
Siin muutub vastus märksa keerulisemaks.
Rahva seisukohalt on süsteemil selge nõrkus
Tavalisel Eesti kodanikul puudub presidendi valimisel otsene hääl.
Veelgi enam – inimene ei pruugi Riigikogu valides isegi teada, millist presidendikandidaati tema valitud erakond viis aastat hiljem toetama hakkab.
Riigikogu valimistel antud hääl muutub seega presidendivalimistel väga kaudseks mandaadiks.
Probleemi süvendab asjaolu, et presidendivalimised põhinevad suuresti erakondadevahelistel läbirääkimistel.
Kes toetab kelle kandidaati? Millistel tingimustel? Millised kokkulepped tehakse enne hääletust?
Avalikkus näeb enamasti ainult nende läbirääkimiste lõpptulemust.
See võib tekitada olukorra, kus presidendi valimine on juriidiliselt täiesti korrektne, kuid kodanikule tundub, et tegelik otsus sündis kusagil erakondade juhtide läbirääkimislaua taga.
Veel üks probleem – salajane hääletus
Riigikogu valib presidendi salajasel hääletusel.
Sellel on tugev demokraatlik argument: saadik saab otsustada oma südametunnistuse järgi ega pea tingimata täitma erakonna juhtkonna korraldust.
Kuid läbipaistvuse seisukohalt tekib vastupidine probleem.
Valija ei saa teada, kuidas tema valitud Riigikogu liige presidendivalimistel hääletas.
Seetõttu on saadiku poliitilist vastutust selles küsimuses keeruline hinnata.
Tekib huvitav vastuolu: salajane hääletus suurendab üksiku saadiku sõltumatust, kuid vähendab valija võimalust tema otsust kontrollida.
Kas president peaks olema rahva poolt otse valitud?
Selle küsimuse üle on Eestis vaieldud aastakümneid ning 2026. aasta kevadel jõudis Riigikogu menetlusse taas põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovitakse kehtestada presidendi otsevalimine.
Pakutud süsteemi järgi võiks kandidaadi üles seada vähemalt 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku.
Kui ükski kandidaat ei saaks esimeses voorus üle poole häältest, toimuks kahe populaarsema kandidaadi vahel teine voor.
Rahva seisukohalt oleks süsteem kahtlemata lihtsam.
Iga kodanik saaks valida.
Kandidaadid peaksid oma seisukohti avalikult põhjendama.
Toimuks tegelik valimiskampaania ja debatid.
President saaks otsese mandaadi sadadelt tuhandetelt Eesti kodanikelt, mitte 68 Riigikogu liikmelt.
Kuid ka otsevalimisel on probleem.
Tugevam mandaat, aga sama vähe võimu?
Eesti on parlamentaarne vabariik.
President ei juhi valitsust ega määra riigi igapäevast poliitikat. Tema põhiseaduslik võim on oluliselt piiratum kui näiteks Ameerika Ühendriikide või Prantsusmaa presidendil.
Kui president valitaks otse sadade tuhandete inimeste poolt, tekiks tal väga tugev poliitiline mandaat.
President võiks õigustatult öelda: „Rahvas valis mind.“
Aga samal ajal jääksid tema põhiseaduslikud volitused peaaegu samaks.
Sellest võib tekkida konflikt.
Kui otse valitud president ja Riigikogu enamus näevad mõnda olulist küsimust erinevalt, võib president tunnetada, et tema seisukoha taga on tugevam rahva mandaat kui valitsusel või parlamendil.
Seetõttu ei ole küsimus ainult selles, kes presidenti valib, vaid ka selles, milline peab olema presidendi roll Eesti riigikorralduses.
Kas praegune süsteem on rahva suhtes aus?
Sellele pole ühest jah- või ei-vastust.
Praegune süsteem on põhiseaduslik, demokraatlik ja loodud põhjusega. Selle eesmärk on leida president, kellel oleks võimalikult lai poliitiline toetus ning kes ei sõltuks ainult ühest erakonnast või ühest valijagrupist.
Samas on täiesti põhjendatud küsida, kas 1990. aastatel kujundatud mudel vastab enam sellele, kuidas inimesed tänapäeval demokraatlikku osalemist mõistavad.
Kõige suurem probleem pole ehk isegi selles, et rahvas presidenti otse valida ei saa.
Probleem on selles, et rahvas jääb presidendi valimise protsessis liiga sageli pealtvaatajaks.
Mida võiks muuta ka ilma otsevalimisteta?
Otsevalimine pole ainus võimalus süsteemi parandamiseks.
- aastal tehti juba üks oluline samm: kandidaatide esitamise tähtaeg toodi varasemaks ning kandidaatidele anti võimalus enne hääletusvoorusid ennast avalikult tutvustada.
Kuid sellest võiks minna kaugemale.
Presidendikandidaadid võiksid olla avalikkusele teada oluliselt varem – näiteks mitu kuud enne valimisi.
Kandidaatide vahel võiks toimuda mitu sisulist avalikku debatti.
Erakonnad võiksid avalikult põhjendada, miks nad üht või teist kandidaati toetavad.
Kandidaat võiks enne ametlikku ülesseadmist avaldada oma nägemuse presidendi rollist, välispoliitikast, põhiseadusest ja ühiskonna ühendamisest.
Samuti võiks kaaluda mudelit, kus kodanikel või kodanikuühendustel oleks võimalus teatud arvu toetusallkirjadega presidendikandidaate vähemalt avalikku valikuprotsessi esitada, isegi kui lõplik otsus jääks Riigikogule.
Nii säiliks Eesti parlamentaarne riigikorraldus, kuid presidendi valimine muutuks oluliselt avatumaks.
Demokraatia ei tähenda ainult seaduse järgimist
- aasta presidendivalimiste tegelik küsimus võib lõpuks olla suurem kui see, kas presidendiks saab Ülle Madise, Mart Helme või keegi kolmas.
Küsimus on selles, millist presidendivalimist Eesti ühiskond tahab.
Praegune süsteem on demokraatlik. Kuid demokraatia kvaliteeti ei määra ainult see, kas protseduur vastab põhiseadusele.
Oluline on ka see, kas inimesed saavad aru, kuidas otsus sünnib, kas neil on võimalus kandidaatidega tutvuda ning kas nad tunnevad, et nende arvamusel on protsessis mingi tähendus.
President annab ametisse astudes vande teenida Eesti rahvast.
Seetõttu pole sugugi ebamõistlik küsida:
kas Eesti rahval võiks olla ka senisest suurem sõnaõigus otsustamisel, kes selle vande annab?
Allikas: Luminor via Buller Meedia | Pilt: Shutterstock